Digitaalsest kirjaoskusest ja selle õpetamisest koolis.

Hitsa kursuse “E-ohutuse alane kursus II kooliastme klassijuhatajale, aineõpetajale” raames oli vaja kirjutada arvamuslugu digitaalse kirjaoskuse õpetamise tähtsusest kooli. Ma ei ole küll eriline sõnasepp aga siin siis minu arvamus:

Kooli koht digitaalse kirjaoskuse arendamises

Minu arvates on kooli roll digitaalse kirjaoskuse arendamisel ülimalt suur ja seda eelkõige paljude kodude väheses oskamises või tahtmises. Kuna paljud vanemad tunnistavad, et nad ei oska arvutiga eriti midagi teha või lapsed on targemad selles osas, ei oska nad näha ka ohte. Ausalt näen ka Facebookis mitmeid vanemaid, kes ei saa vist täpselt aru, mida ja kui palju nad internetti riputavad. Näen nii mõnigi kord vanemate pandud pilte oma lastest, mis on jagatud terve maailmaga. Samuti arvestades inimeste suurt sõpruskonda nt Facebookis, siis vaevalt, et kõigil neil on vaja teada mida, millal ja kellega ma teen. Mina saan tihti ülearust infot inimeste kohta.

Meie, kui õppinud ja end ise harivad spetsialistid, peame tegema ära selle töö, mis kodus vajaka jääb. Ma samuti ongi see õige, sest on perede erinevad moraalinormid ja enesepaljastustasemed. Kuid laps, oma mitte täieliku arenguga, vajab kuskilt ka reaalset pilti võimalikest ostudest.

Samuti ei adu paljud inimesed, et see mis sa internetis teed, ei ole saladus. See tundub küll anonüümsena, kuid reaalsus on see, et kõike on võimalik järgi uurida.

Käisin hiljuti seminaril „Nutt tuleb peale“ ja võtsin seal osa töötoast, mis rääkis just digitaalsest jalajäljest ning interneti mitte-anonüümsusest. Koolitajate jutt pani mind mõtle sellele, kui palju me reaalselt anname infot enda kohta (koolid, sünnipäevad, sünniajad, lapsed, sugulased, elukohta jne). Nendest väikestest infokillukestest on võimalik vähese vaevaga kokku panna peaaegu tervikpilt inimesest.

Minu meelest on lisaks vanematele ka koolil kohustus õpetada lastele kuidas käituda viisakalt (ka internetis), kuidas end korrektselt väljendada ja ohtusid, mis võivad meid ümbritseda. Räägitakse küll, et ära võta võõrastelt kommi vastu ja ära mine kellegagi kaasa, kuid tänapäeva ühiskonnas on isegi rohkem hunte lambanahas internetis. Mina oma õpilastele ei ütle, et ärge suhelge kellegagi internetis või ärge saage nendega kokku, sest kui nad seda tahavad teha, siis nad teevad seda niigi. Mina õpetasin ohutumalt kokkusaama (avalik koht, info kellelegi sinu olemise koha kohta jne). Reaalsus on see, et mina oma 28 eluaastaga olen nende jaoks ka juba peaaegu muldvana.

Karin Tensing

This work is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial 4.0 International License.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s